Vaarikaid kasvab mitmel pool Euroopas. Vaarikataimed armastavad üle kõige mõõdukalt jahedat kuni parasvöötmelist kliimat ning seega leiab neid üha vähem, mida lõunapoole liikuda. Nüüdseks kasvavad need ka Põhja-Ameerika idaosas, Gröönimaal ja Uus-Meremaal. Algselt leidis vaarikaid peamiselt metsaaladelt, kuid nüüd kasvavad need ka päikselisemates piirkondades.

Kirjeldus

Vaarikad kuuluvad roosiõieliste sugukonda. Need pole tegelikult marjad, vaid botaanikas nimetatakse neid koguviljadeks (nagu ka maasikaid ja pampleid). Vaarikapõõsas võib kasvada 0,6 kuni 2 meetri kõrguseks. Selle varsi katavad väiksed okkad. Vilju saab korjata juunist oktoobrini.

Erilised omadused

Vaarikate roosakaspunane värvus tuleneb antotsüaniinidest (sekundaarsed taimsed ained), mis toimivad muu hulgas ka antioksüdantidena ja aitavad südame-veresoonkonna haigusi ennetada. Vaid 150 grammi vaarikaid sisaldab ühte kolmandikku täiskasvanule vajalikust päevasest C-vitamiini kogusest.

Vili

Vaarikad on reeglina roosakaspunased (kuigi tänapäeval on olemas ka valgeid ja kollaseid sorte) ning koosnevad väikeste kerade kimpudest. Kujult meenutavad need natuke väikeste karvadega kaetud sõrmkübarat.

Maitse

Päikese käes küpseks saanud vaarikatel on väga magus maitse. Samas annab nende happesisaldus neile ka natuke haput maitset. Vaarikate tekstuur on pehme ja sametine.