JÕHVIKAS
Päritolu/kasvukohad

Esmalt avastati jõhvikad Põhja-Ameerikas, kuid nüüd kasvab neid palju nii Euroopas, Aasias kui Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. USAs ja Kanadas on jõhvikatel sama suur tähtsus, kui õunadel on Saksamaal. Tänapäeval kasvatatakse neid seal suures mahus ja need on traditsiooniline osa tänupüha söömaajast.

Kirjeldus

Jõhvikas kuulub kanarbikuliste sugukonda ning täpsemalt mustikate perekonda. Äärmiselt lühikesed igihaljad jõhvikapõõsad katavad kiirelt suuri maa-alasid. Inglise keeles on jõhvika nimeks cranberry, mis sarnaneb sõnale crane ehk kurg. See tuleneb sellest, et jõhvikate väiksed tumeroosakasvalged õied meenutavad natuke kurgi. Saksamaal nimetatakse jõhvikaid selliste nimedega nagu Kranbeere, Moosbeere ja Kulturpreiselbeere.

Erilised omadused

Jõhvikad sisaldavad palju C- ja A-vitamiini ning ka märkimisväärset hulka antotsüaniine (sekundaarsed taimsed ained) ja mineraale ning on seega puuviljamahlade, puuviljajookide ja smuutide jaoks ideaalseks koostisosaks. Jõhvikaid armastatakse ka nende antibakteriaalse ja põletikuvastase toime tõttu. Põhja-Ameerikas kasutasid indiaanlased jõhvikaid ka meditsiinis, näiteks kompressides ja haavadest mürkide eemaldamiseks. Nende mahla kasutati ka värvimiseks.

Vili

Jõhvikad paistavad silma oma erepunase värvuse ja üsna tugeva viljaliha poolest. Iga marja sees on neli õhukambrit.

Maitse

Värskelt korjatud jõhvikad on nii hapud, et need on vaevusöödavad. Kui neil lastakse kuivada, suureneb nende fruktoosisisaldus ja need muutuvad magusamateks, kuid on siiski üsna hapukad.